Ootamas...

See pilt tundus mulle kõige paremini tänast päeva kirjeldama. Tühjus, üksi ootamine. Ema ostis koju sügavkülmiku. Aga juba samal päeval oli vaja garantiisse helistada. Nimelt pärast ukse vahetamist nõnda, et see teistpidi lahti käiks, selgus, et uksetihendile ei meeldi teistpidi käiv uks ja lasi õhku kappi sisse. "Remondionu" aja paikapanek oli ka omaette tsirkus. "Kuskil kell 12-16 olen homme Rakveres"(Vene keeles). Ega mul polegi muud teha kui 4 tundi kodus passida ja oodata milla ta tuleb!?! Ja muidugi ta tuli selle aja viimasel minutil ehk siis kell 16:00. Püüan siis teist tuppa juhatada, tuleb koos suitsuga. Mina vastan talle ilusti eesti keeles:"Üleval suitsetada ei tohi/saa". Ei mõist tema ka seda. Pidin siis nö kätega selgeks tegema. Tuli üles ära, siis ei saanud ta eesti keeles minu murest aru. Mõisis teine natuke ka inglise keelt - korrutas muudkui "very good, very good". Lõpuks helistas kuhugi staapi, kus sai telefoni teel teise inimese kaudu talle probleemi olemus ära tõlgitud. Võttis siis oma kuumapuhuri, kuumutas nats tihendit, siis rääkis mingist 2st tunnist (sain nii palju aru, et nii kaua peab seisma enne tööle panemist), ja siis pabereid täitma. Püüab teine vaadata kapi seest mingeid serial numbreid jne. Ei näinud ta neid ka õieti, pidin ise koogutama oma telefoni-lambiga sinna sisse ja talle need ette veerima. Kokkuvõttes kirjutas ta probleemi neile paberitele vene keeles, nii et ma ei tea kas kirjutasin alla oma surmaotsusele või ehk millelegi leebemale.

Tekkis suur küsimus, et kas ma olen kogu oma elu kuskil unelmas elanud, ja arvanud, et eksisteerib Eesti Vabariik, kus riigikeeleks on eesti keel?